12. Kasutusel olnud raadioaparatuur

                                Raadiojaam “Angara - 1”

                                    2P20

 

 

Nõukogude Liidus valmistatud statsionaarne või kantav telefoni – telegraafi režiimis kasutatav raadiojaam kuival maal side loomiseks. Raadiojaam töötab lühilaine sagedusvahemikus  1,6 – 7,999 MHz ja raadiotelefonitööks kasutas ühekülgriba modulatsiooni (USB). Saatja võimsus on vähemalt 10 vatti, mis võimaldab päevasel ajal varrasantenni kasutades sidekauguseks ca 15- 20 km. Traatantennide kasutamine võimaldab sidekaugust suurendada kuni 80 – 120 km, ning kõrgemate sageduste rakendamine võimaldab raadioside kuni 200 – 400 km.

 

                                    Raadiovastuvõtja "Р-250M2"

 

 

leidis Nõukogude Liidu sõjaväes, laevanduses ja ka raadioamatööride hulgas  laialdast kasutamist. Tema väga oluliseks omaduseks oli äärmiselt suur töökindlus. Seade ei läinud praktiliselt mitte kunagi täielikult rikke ja mõne raadiolambi halb töötamine sai uue vastu väljavahetamisega kiiresti kõrvaldatud. Vastuvõtjat lasti välja erinevate modifikatsioonidega ja nimetustega aastatel 1948 – 1981. Omas optilist skaalat  1 kHz täpsusega. Töötas sagedusvahemikus 1,5 - 25,5 MHz, kuid koos lisakomplektiga kuni 33,5 MHz.

Toompea sidekeskuses kasutati seda vastuvõtjat välisriikide, (samuti Nõukogude Liidu) ringhäälingu saatjate  ja maailmas putšist leviva teabe jälgimiseks, raadioamatööride poolt antava info ja  Pihkva Dessantdiviisi  sidevahendite kuulamiseks.

                                Raadiojaam “P-123M"

 

 

Nõukogude Armee side segamisteks kasutatud originaal raadiojaam 

 

 

Raadiojaam "R-123M" oli möödunud sajandi viimasel veerandil NSV Liidu maismaal liikuvate militaarobjektidel põhiline meeterlaineastmikus kasutatud sidevahend. Tankid, jalaväe lahingu-masinad (BMP), soomustransportöörid ja kõikvõimalikud juhtimiskeskuste sõidukid olid tavaliselt varustatud seda tüüpi raadiojaamaga. 

Kasutatav sagedusala:  20-51,5 MHz
Antenniks kasutati sõidukitel 4 m pikkust varrast.
Sidekaugus 13-20 km 
Raadiojaam kaalus  45 kg.

Saatja võimsus ca 20 vatti kuni 40 vatti;
Toitepinge 27 volti.  

Raadiojaam omas võimalust eelnevalt häälestada kasutamiseks 4 erinevat töösagedust, kuid samas omas ka võimalust sageduse sujuvaks muutmiseks.   
 

Raadiovastuvõtja "R-375" (Каira)

"Р-375" (koodnimetusega Каira) oli Nõukogude Armees kasutatav  ULL-l (nii meeter- kui detsimeeterlainetel) kasutatav raadiovastuvõtja. Esipaneelil vasakpoolne fotoskaala  töötas meeterlainealas  20-210 MHz ja parempoolne detsimeeterlaineala sagedustel 210-500 MHz. Omas kaks erinevat antennisisendit, mis oli väga vajalik operatiivseks sageduse vahetuseks. Raadiovastuvõtutrakt omas selle aja kohta väga suurt tundlikkust ja oli võimeline äärmiselt nõrku signaale vastu võtma.
Juhtimiseks kasutati 8 alalaineala: 1) 20-31.5, 2) 31.5-50, 3) 50-79.5, 4) 79.5-115.5, 5) 115.5-161, 6) 161-210, 7) 210-354, 8) 354-500 MHz, ning vastuvõtja omas lisaks väga olulisi täiendusi eetri efektiivseks kontrolliks. Näiteks oli võimalik lisada panoraamindikaatorit või lisavastuvõtjaid mitme sidekanali üheaegseks kontrolliks.

Toompea sidekeskuses kujunes sellest vastuvõtjast väga oluline töövahend, mille abil jälgiti sõjalaevade, N. Liidu piirivalvevägesid, lennundust, kuid esmajoones KGB (Riiklik Julgeoleku Amet) sidet.

 

                                    Raadiojaama “Р-148"

 

 

kasutati NSVL dessantvägedes. Põhiliselt iseloomustab teda äärmiselt lihtne käsitsemine ja raadiojaama kergus. 1991.a. juulikuu algul osteti ebaseaduslikult sularaha eest Pihkva Dessantdiviisist Eesti Piirivalvele ca kümme sellist raadiojaama ning neid kasutasid esmajärjekorras erioperatsioone teostavad piirivalvurid. Augustiputši ajal oli nende raadiojaamade omamisel meie jaoks suur tähtsus. 

Kasutatav sagedusala: 37-51,95 MHz;

Kasutatav antenn: 1,5 m kõrgune painduv varras;

Sidekaugus: 6 km;

Kaal: 3 kg;

Saatja väljundvõimsus: 1 vatt.

Tööaeg ühe akumulaatoriga: 10 tundi (5:1 saate – vastuvõtu suhe).

          80m laineala amatöörraadiojaam "Kontur - 80"

 

Omavalmistatud väikse võimsusega lühilaine amatöörraadiojaam. Sidekeskuses leidis kasutamiseks Eesti – Leedu- Läti vahelise sidekanali pidevaks jälgimiseks.(idee autor ja disain: A. Jõgiaas)

 

                                  Vastuvõtja " Volna - K"

 

NSV Liidu mereside raadiovastuvõtja, mis on lisaks võimeline vastu võtma väga madalaid sagedusi. Toimib sageduste vahemikus 12 kHz – 24 MHz.

 

                                                    Raadiojaam "P - 158"

 

 

töötab laias ULL sagedusvahemikus ja oli koostöövõimeline mitmete tollaste teenistusside raadiojaamadega.

Kasutatav sagedusala: 30 – 80 MHz; Kaal: 3,6 kg; Saatja võimsus: 1 watt;

Sidekaugus: 4 kuni 15 km, oleneb kasutatavast antennist.

                                                 

                                                 Raadiojaamu "Ljon - V"

 

kasutas "Eesti Kodukaitse". Raadiojaamu valmistati ühel kanalil kasutamiseks sagedusvahemikus   33 - 48,5 MHz ja 57 - 57,5 MHz. 

 

Vastuvõtja "P - 872"

NSV Liidu põhiliselt lennundussides kasutatav vastuvõtja – selle abil jälgiti Tallinna ja lähikonna õhuruumis toimuvat raadiosidet. Võtab vastu sagedustel 100,000 – 149, 975 MHz AM ja FM tööliikidega.

                                                     Raadiojaam "Ljon - B"

 

Eesti Piirivalvestaabi sõidukitel ja paljudes piiripunktides olid kasutusel need raadiojaamad.

                                                   

                                Raadiojaam "Ljon - BM"

 

oli samuti Eesti Piirivalves kasutusel.

 

Raadiovastuvõtja " P - 311"

 

Nõukogude armee lühilaine raadiovastuvõtja R – 311 oli sidekeskuses tagavaraks, juhuks kui  mingis olukorras tekkib vajadus lisa vastuvõtu seadmeks. See raadioseade sobib väga hästi ringhäälingu monitooringuks, sest skaalamehhanismil on lisavõimalus sageduste hästi kiireks üles leidmiseks. Vastuvõtja tööliikideks on AM ja CW ning töötab sagedus vahemikus 1 – 15 MHz.

 

        Nõukogude Liidu lennukitel kasutati raadiojaamu                                       „Baklan -20“

 

 

Töötab sagedusalas 116, 000 – 137.975 MHz, tööliik AM, saatja võimsus 18 vatti.  

 Raadiojaamad  „Baklan – 20“ monteeriti uutesse korpustesse ja peale mõningast elektroonilise konstruktsiooni muutmist leidsid laialdast kasutamist (Idee ja disaini autor A. Jõgiaas).

 

 

Esimesel pildil olev töötab raadiojaam sagedusalas 136,000 – 157, 975 MHz FM tööliigis ja saatja väljundvõimsus on 20 vatti. Skaala "valetab" 20 MHz allapoole. Alumine raadiojaam on säilitanud oma esialgsed parameetrid (116 – 137, 975 MHz AM)

 

Vastuvõtja "Bicon"

 

Kiireks monitooringuks või ühe konkreetse sageduse kuulasime kasutasime isegi laiatarbe vastuvõtjat.

Raadiojaam "Palma"

 

Raadiojaamad "Palma" olid kasutusel Siseministeeriumi süsteemis. Tuletõrjeameti mehed kindlustasid side nende raadiojaamade abil paljude strateegiliselt tähtsate objektidega.

 

Amatöörraadiojaam "UW3DI"

kindlustas selle raadiojaama abil Tartust Arvo Pihli (ES5MC) poolt pideva "kuuma" liini Tallinna - Vilniuse vahel.

                                                     Raadiojaam “Majak”

 

Tollase uuema põlvkonna raadiojaama "Majak" kasutasid 1990.a. alguses NSVL Siseministeeriumi allasutused ning eriti vajas moodsaid sidevahendeid miilits.

Taktikalised – tehnilised andmed: 

Sagedusala:  146 – 174 MHz;

Väljundvõimsus: 8 – 15 w;

Kanalite arv:  1....8; kuid valmistati ka 80 kanaliga raadiojaamu.

Toitepinge: mobiilsetel 13,2 volti ja statsionaarsetel 220 volti, 50 Hz.

 

Meie hinnangul olid raadiojaamad "Majak" tol hetkel parimad Nõukogude Liidus kasutatavad mobiilsed raadiojaamad. Eesti Vabariigi piirivalves võeti need raadiojaamad piiratud koguses   “relvastusse” juba 1991.a. algul. Ametlikult ei olnud Eestil sellist tehnikat võimalik saada, kuid tagavarakomplektidena küll. Põlvas asunud Teenindus-kooperatiiv “TAKA” ehitas neist Venemaalt soetatud seadmetest uued raadiojaamad, valmistas neile ümber korpused ja seadistas nad tööks EV piirivalve- ja raadioamatöörsagedustel.

 

 

Peaminister Edgar Savisaare personaalne raadiojaam

"Põranda alla" siirdumiseks oli ettevalmistatud jõupaberist kotikene raadiojaama, tagavara aku, juhendite ja  isikute andmetega kelle poole pöörduda nii Eestis kui ka välismaal side loomiseks.

Amatöörraadiojaam "Efir - M"

 

Tööstuslik lühilaine amatöörraadiojaam „Efir-M“. Toompea lossis kasutati seda raadiojaama koos võimsusvõimendiga sideks Balti vabariikide, Moskva „Valge maja“, maakondade ja välisriikide raadio-amatööridega.  Eesti valitsusjuhtidest kasutas seda raadiojaama  peaminister Edgar Savisaar ja majandusminister Jaak Leimann.

                        Lühilaine võimsusvõimendaja

 

Omavalmistatud lühilaine võimendaja raadiojaamale „Efir – M“ või „Angara – 1.“ Omab  väljundvõimsust ca 500 vatti. Raadiosidekeskuses kasutati sellist võimsust 21. augustil 1991.a  Nõukogude Liidu dessantvägede lühilaine raadioside segamiseks ja sidepidamiseks välisriikidega.
 

Toompea Sidekeskuses oli kasutusel veel mitmesuguseid elektroonika seadmeid, nagu näiteks automaat majakad häiresignaalide eetrisse saatmiseks (idee ja ehitus Olavi Tomson), elektroonilised mäluseadmed kiirete morsekoodis sõnumite lähetamiseks jmt. 
 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

                                

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2. August 1991, Riigipöördekatse NSV Liidus

18. augusti 1991.a hilja õhtul kuulutas Gennadi Jannajev ennast Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimeheks ja kohustas TASS-i telegraafi agentuuri teatama tema võimule tulekust ja nõudis, et GOSTELERADIO uudistes teatatakse  M. Gorbatšovi  erruminekust tervislikel põhjustel. Samaaegselt asusid Nõukogude väeüksused täitma neile antud korraldusi ning ründama hõivamisele määratud objekte. (Jensen 1993)

19. augustil 1991.a ilmusid tankid Moskva tänavatele, kuid saabuvaid vägesid võttis rahvas vastu protestiga. Mõningatel juhtudel blokeerisid inimketid sõjaväe tehnika liikumise. Paljud inimesed kogunesid „Valge Maja“ ümber, kus asus Vene NSV Parlament ja alustasid hoone barrikadeerimist ning kaitsetegevust. Sellest hoonest sai kogu putšiajaks Boriss Jeltsini staap. (Burbulis, G. 2011)

Vene inimese jaoks oli nüüd kaks Moskvat, Üks oma Kremliga, mis oli ühtlasi Nõukogude Liidu pealinn ja Vene vabariigi pealinn, mille liidrid asusid „Valges majas“. Kreml kujutas ajaloolist möödanikku, aga uus ei olnud veel omaks saanud. Kreml omas veel võimu instrumente, mida kardeti. Kodumaa suhtes tuli teha valik. (Bialer 1992)

Ajakiri Raadio on avaldanud artikli ja fotoreportaaži kuidas 19. – 21. augustil 1991.a olid hetked kui Vene NSV Parlamendi poolt olid ainukeseks kasutatavateks informatsioonikanalideks  amatöörraadiojaamad kutsungitega R3A ja R3B. (Август, 1991) 

Kohe peale seda kui Moskvas alustas amatöörraadiosagedustel eetris tegevust Vene NSV Parlamendi raadiojaam lõi Toompea sidekeskus kasutades kutsungit ES1WA (Tallinna Raadioklubi) kontakti nendega. Toimus tavaline sideproov üksteisele signaali kvaliteedist hinnangute andmisega ja sooviti vastastikku edu! Loomulikult ei teatatud Moskvasse ja eetrit pealtkuulavatele isikutele, et tegu on Eesti Vabariigi valitsust esindava raadiojaamaga. Seega oli loodud  alternatiivne otseside Moskva „Valge majaga“ (Venemaa presidendi Boriss Jeltsini staap) ja alati oleks saanud seda kanalit kasutada tollase liitlasega suhtlemiseks. Lisaks asusid Eesti amatöörraadioside  välismaised tugipunktid Soomes, Rootsis, Leedus ja Lätis. Leedul oli omakorda otseside Poola ja Ameerika Ühendriikide valitsusega. Toompea lossi ja Vilniuse parlamendihoone sidekeskuste vahel toimis 1991. aasta augustiputši päevadel püsiv raadiosidekanal, mille kaudu käis vilgas teabevahetus. Side Tallinna ja maakondade vahel toimis  tänu  raadioamatööridele kelleks olid: Arvo Pihl Tartumaalt, Ilmar Reimann Lääne-Virumaalt, Valeri Kaljagin Valgamaalt,Kundar Aigro, Tiit Möller ja Andres Reedo Põlvamaalt, Tõnu Taimsaar Võrumaalt, Andres Ehrlich Jõgevamaalt ja Ako Põhako Pärnumaalt. Lisaks täitsid sidealaseid eriülesandeid Võrumaal Andres Puusep ja Kalju Sooäär. (Karits, Jõgiaas 2012) 

19. augustil 1991.a asus oma kohale salastatud asukohaga sidekeskuses (Rannamõisa kõrghoone viimasel korrusel) elektrooniliseks sõjapidamiseks ja signaaliluureks loodud spetsiaalne raadioala spetsialistidest koosnev grupp, kes said lahinguülesanded otse valitsuse sidekeskusest. Sellesse gruppi kuulusid Lembit Kullmar, Hellar Pagi, Viktor Repponen, Meelis Tellmann ja Tarmo Tölp. (Karits, Jõgiaas 2012)

 

                                          Ultralühilaineala segamine toimus sellest hoonest

 

 Samast päevast alustas Tallinnas ööpäevast raadiovahti Jaak Jõesoo juhitud sidekeskus, mis oli Toompeale väga oluline koostööpartner, sest nende käsutuses oli suurel hulgal mobiilset tehnikat ja mitmesuguseid erinevaid võimalusi erakorraliste sidevõimaluste loomiseks. Tagavarasideks oli veel tänu  Eesti Energia sidejuhi Aivo Ojangu aktiivsele kaasabile Toompeal valitsuse käsutuses Eesti Energia raadiojaam, mille abil oli võimalik siseneda nende sidevõrkudesse ja luua sideühendusi üle Eesti, aga ka naaberregioonides. (Karits, Jõgiaas 2012) 

Õhtupoolikul saabus Toompeale info, et Luhamaa piiripunktist sõitis läbi enam kui sajast lahingumasinast koosnev kolonn. Tegemist oli Pihkva dessantvägede polguga. Polgu koosseisus oli ligikaudu sajameheline rood, mis oli spetsialiseerunud teletornide ja muude kõrgrajatiste hõivamisele, mida oli kasutatud ka jaanuaris Vilniuse teletorni vallutamisel. Kolonn liikus aeglaselt, aga kindlalt Tallinna suunas. (Savisaar 2004, 653)

 

 

                                            Pihkva Dessantdiviis liigub Tallinna suunas.

 

Kasutatud kirjandus:

falseBialer, S. (1992) The Death of Soviet Communism.  Foreign Affairs70.5 (Winter 1991/1992): 166. Kättesaadav: http://search.proquest.com/docview/214304164/fulltext/13F384822404A71000E/4?accountid=10768,  12. 08. 2013

Burbulis, G. (2011) MELTDOWN FOR THE FIRST TIME, BORIS YELTSIN'S RIGHT-HAND MAN TELLS THE INSIDE STORY OF THE COUP THAT KILLED GLASNOST - AND CHANGED THE WORLD, Foreign Policy, Jul/Aug 2011, 71 – 77  Kättesaadav: http://search.proquest.com/docview/875238158/13F3853574F4F62FB48/2?accountid=10768,  12.08.2013

Jensen, L. (1993)  The press and power in the Russian Federation,  Journal of International Affairs, Vol  47. 1,  Summer 1993: 97     Kättesaadav: http://search.proquest.com/docview/220698151/13F38330EEA49CE4B78/40?accountid=10768 ,  12. 07. 2013

Karits, H., Jõgiaas, A. (2012) Leegitseval piiril. Tallinn: MTÜ Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

Savisaar, E. (2004) Peaminister, Eesti lähiajalugu 1990 – 1992, Tartu: Kleio

Август, 1991. (1991)   Журнал Радио N 11. 1991. 1, 6