Lõpetuseks.

Eesti „Vikerraadio“ endine juht Ain Saarna on öelnud: “1991. a augusti päevist mäletame ja teame kõik midagi. Enamusele eestimaalastest on aga teadmata, et riigipöördekatse päevil töötas väikene sideüksus, kelle põhiülesanne oli valitsusside tagamine ka väljapääsmatutes olukordades. Üsna tavatu tegevus oli sidemeestel aga okupatsiooniarmee raadioside pealtkuulamine ja selle segamine kriitilistel momentidel. Võib-olla tänu nende meeste tööle möödusidki sündmused Tallinna Teletorni juures veretult.” (Savisaar, Jõgiaas 1992)

Arvan, et selle töö lõpetuseks sobib järgmine tekst (Luttwak 2006, 219):

„Sõjas tegelikult toimunu mõistmine - isegi kui tegevus leidis aset lühiajaliselt, enamasti ühepoolselt ja oli piiratud vaid üheainsa sõjatandriga, on teatud mõttes väga keeruline, sest sündmuste tegelikku käiku tuleks jälgida läbi sõjas selgelt eristuvat e tasandite pimestavate refraktsioonide: poliitilise, strateegilise, operatiiv-, taktikalise ja tehnilise tasandi. Need tasandid on kõik erinevad ja mõned neist ka vastuolulised.“

„Erinevate tasandite mitmesus pakub võimalusi laialdasteks segadusteks ja vastuoludeks, nagu on näidanud sõjaajaloo lõputu ümberkirjutamine.See pakub ka lihtsaid võimalusi väärtõlgendusteks, olgu need siis isiklike eelarvamuste või rivaalitsevate sõjaväebürokraatiate taotluste huvides. Valides välja ühe tasandi, mis juhtumiga kõige paremini haakub - kas siis taktikalise või poliitilise, operatiiv- või strateegilise -, võib veenvalt esitada kui tahes suure hulga väiteid ning jõuda mis tahes "õppetundideni" sageli selleks, et õigustada palju varem tehtud sõjalisi valikuid või tõestada ühe väeliigi, relvaliigi või relva eeliseid. Sellesse metodoloogilisse sohu ekslema minnes aitab vaid see, kui kindlalt hoiduda igast katsest mis tahes sõjast mingit õppust võtta, kuni seda sõda pole kõikidel tasanditel ja kõikides mõõtmetes piisavalt mõistetud - ülesanne, mis tavaliselt lahendatakse alles umbes kahe põlvkonna möödudes, kui kõik peategelased on ohutult hauas, viimased saladused on avalikuks tulnud ja kõik kired jahtunud.“ (Luttwak 2006, 220)

Kasutatud:

Luttwak, E. (2006) Strateegia. Sõja ja rahu loogika. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Savisaar, E., Jõgiaas, A. (1992) Intervjueerija Saarna, A., Helisalvestis (Raadiosaade „Piirist piirini“), Tallinn, Vikerraadio 07.05.1992

 

1991. AASTA AUGUSTIS TOIMUNUD INFOOPERATSIOONIDE ANALÜÜS 

Keskendume alljärgnevalt infosõja operatsioonidele, mida Eesti Vabariigi valitsus kasutas 19. – 21. augustil 1991. aastal Tallinnas Nõukogude Liidu sõjaväe vastu.  

Savisaar: „ Kui ma õieti mäletan, siis sai raadiosidekeskus loodud kuskil juunikuus ja tal oli kolm põhilist ülesannet. Esimene oli tagada Baltikumi riikide valitsuste vaheline side. Leedus oli ka niisugune moment, kus kogu side lõigati ära ja valitsus osutus täiesti abituks. Nüüd oli meil vaja korraldada side nii Balti riikide peaministrite kui valitsuste vahel ja võin öelda, et alates 19-kümnenda augusti õhtust nii mina kui Leimann ja teised valitsuse liikmed, kellel oli vaja, pidasime Läti ja Leeduga sidet just nimelt raadio kaudu.

Teine eesmärk oli vabariigisisese side tagamine. 19-kümnende õhtul ütlesin ma Vikerraadio eetris välja mõtte: „Küsimus poliitilisest streigist ja kodanikuallumatusest on lähema 24 tunni küsimus. Selleks tuleb valmis olla ka siis, kui meil seda raadio või televisiooni kaudu välja kuulutada enam ei õnnestugi.“ Tähendab, me nägime võimalust, et massiteabevahendid lihtsalt ei ole enam valitsuse ja Ülemnõukogu kontrolli all - seal istuvad juba ohvitserid raadio-teletöötajate asemel - ja selleks puhuks pidi olema võimalus kodanikuallumatust organiseerida. Järelikult oli vaja oma sidevõrku, oli vaja ka sidevõrku maakondadega.

 Kolmas eesmärk oli eetri pealtkuulamine, sõjaväe pealtkuulamine ja vajadusel vaenlase segamine vahenditega, mis meil selleks olid. Sidekeskus oma ülesande ka täitis.“(Savisaar, Jõgiaas 1992)

 Elektroonilise toetuse esmaseks võtteks oli luurepõhine sõda, milleks teostasime põhiliselt sideluuret ehk COMINT. Sideluure on „raadiosideseadmete ja nendest moodustatud raadiovõrkude avastamine, tuvastamine nende asukoha määramine ja raadiokanalites liikuva informatsiooni pealtkuulamine.“ (Elektroonilise võitluse käsiraamat, 2007) Toompea lossis asunud valitsuse salajane sidekeskus oli varustatud mitmekesise raadiosideaparatuuriga, mis võimaldas täita erinevaid ülesandeid.  

Meie kolm sidekeskust kogusid ööpäevaringselt informatsiooni Nõukogude Armee tegevusest, liikumistest jne
Seega Eesti elektroonilise toetuse tegutsemine vastas üldtunnustatud teooriale.  Samuti olime oma raadiotehniliste seadmetega iga hetk valmis alustama juhtimissõda ja elektroonilist sõda  vaenlase väeosade vastu. 

Elektrooniline rünnak

Eesti sideväelased ei reetnud oma putšiaegse tegevusega mitme päeva jooksul, et meil on olemas elektroonilise sõja võimalused ja kasutasid rünnakuks üllatuslikult aega kui seda kõige vähem oodati, millega rikuti ära Nõukogude sõjaväelaste hoolikalt ettevalmistatud operatsioon. Kindlasti oli elektrooniline rünnak Nõukogude Armee rünnaküksustele suureks üllatuseks, mida oligi vaja saavutada.  

Tõesti, Eesti elektroonilise rünnaku tulemusena Pirita Teletorni hõivamine esialgu täielikult seiskus, seejärel muutusid ründajad ettevaatlikuks ja oletasid, et teletorni kaitstakse relvastatult. Nad purustasid kõik esimesel korrusel olevad aknad, et näha kas nende taha on varjunud isikuid. Kindlasti kannatas nende moraalne enesetunne, sest ei olnud teada, milliseid võtteid võib Eesti pool veel kasutada kaitsetegevuseks.

 Elektrooniline kaitse

Eesti Vabariigi valitsusele alluvad sidesüsteemid kommunikatsiooniks strateegiliste objektidega kasutasid ultralühilaine nn 2 meetri laineala, mille jälgimist ja kasutamist ei võimaldanud Nõukogude Armees kasutatav raadiosideaparatuur. Spetsiaalsed nõukogude  „Raadioelektroonilise võitluse väeosad“ oleksid meile ohtlikud olnud, aga sellist väeliiki ei olnud Eestisse sisse toodud.

Elektroonilise toetuse tegevus oli Eesti Vabariigi valitsuse salajase sidekeskuse tegevuse käivitamisest alates sihipärane ja vastas elektroonilise võitluse teooriatele ja valitsuselt saadud ülesannetele.  

Eesti Vabariigi omad strateegilised raadiosidevõrgud olid aktiivsete elektroonilise kaitse

meetmetega (turvaline sagedusala) kaitstud ning selline tegevus vastab samuti elektroonilise võitluse  teooriale. Kõigile Eesti valitsussidega tegelevatele inimestele oli selgitatud, millised võivad olla vaenlase poolt raadiosidele tekkida võivad ohud ja võimalustest nende vähendamiseks.

Elektrooniline rünnak Nõukogude Armee väeüksuste vastu toimus Eesti poolelt üllatuslikult ja õigel ajal, tekitades kaose vastase juhtimisahelas ning takistas edasiste käskluste andmist. Tondi ja Teletorni vaheline raadioside ei toiminud ja rünnakule asunud väeosad olid segaduses ning kaotanud juhitavuse. 

Hiljem [raadio]side salvestusi analüüsides oli selgesti aru saada, et suutsime segada ka dessantüksuste omavahelist sidet teletorni juures. Kirjeldatud situatsiooni loomine on sõjalises mõistes vastase ründamine elektrooniliste sõjapidamis vahenditega, mille tulemusel muutuvad väeüksused juhitamatuks. See oli esimene kord, kui Eesti kasutas elektroonilise sõja võtteid Nõukogude armee vastu ja demonstreeris sellega oma tehnilist üleolekut. (Karits, Jõgiaas 2012) 

„ Kõige hullem olukord,  millesse sõjapidaja võib sattuda, on toosama täielik kaitsetus. Seega, kui tahame vastasele sõjategevusega oma tahet peale suruda, peame tegema ta kas faktiliselt kaitsetuks või panema olukorda, kus see teda suure tõenäosusega ähvardab. Siit järeldubki, et sõjategevuse eesmärk peab alati olema vaenlase relvitustamine või alistamine - nii kuidas kellelegi meeldib seda nimetada.“ (Clausewitz 2004, 31)

Mitmed rahvusvaheliselt tuntud militaarvaldkondade spetsialistid on oma kirjutistes toonud lahingutegevusse väga olulise aspektina  üllatuse: Kindralmajor, tuntud briti sõjaajaloolane ja strateeg J. F. C. Fuller on öelnud: „Üllatus  on iga operatsiooni hing. Üllatuses peitub võidu saladus ja edu võti. Selle lätted saavad alguse inimmõistuse sügavustest ja see suurendab tahte vägevust.“ USA erukolonelleitnant Robert R. Leonhard soovitab oma raamatus: “Vali vastase ründamiseks niisugune aeg, koht ja viis, milleks ta ei ole ette valmistatud.“ (Leonhard 2007, 157)

Üllatusprintsiip kuulub nende sõjapidamis printsiipide hulka, mis infoajastul kehtima jäävad. Õigupoolest hakkab see printsiip, nagu ka säästlikkusprintsiip, mängima varasemast tunduvalt 

olulisemat rolli. Tulevastes konfliktides hakkab tehniline üllatus koos taktikalise üllatuse klassikaliste rakendusviisidega mängima üha tähtsamat osa.  (Leonhard 2007, 158)

Arvestades kirjutatud argumente oli Eesti poolne Nõukogude Armee ründamine sõjapidamine NSV Liidu vastu. Sellega kaitsti eelmisel õhtul Eesti Ülemnõukogu poolt ennast iseseisvaks kuulutanud Eesti Vabariiki.  

19. – 21. augustil 1991.a. Pihkva Dessantdiviisi Tallinnas toimunud infooperatsioonide  raadiosidet salvestati üheaegselt kahe magnetofoniga. Üks neist asus Tabasalus elektrooniliseks sõjapidamise ja signaaliluure segamiseks kasutatava seadme juures. Teine magnetofon salvestas pidevalt Toompea sidekeskuses ja valves olijad kontrollisid tihti linti tagasi kerides salvestuses olevat teavet. Nendel augustikriisi päevadel ei kuulanud mitte keegi tervikuna neid salvestusi, ega analüüsinud kogutud luureteavet. Alles poolaastat hiljem kuulas Vikerraadio juht Ain Saarna kõik kolme ööpäeva jooksul salvestatud magnetofoni kassetid üle ja koostas seejärel nende audio materjalide alusel 07. mail 1992.a eetris olnud raadiosaate „Piirist piirini“, kuhu olid külalisteks kutsutud Edgar Savisaar ja Aadu Jõgiaas. (Savisaar, Jõgiaas 1992)

Kuid infoajastu sõjapidamise arenedes ei saa infohaldusesse enam suhtuda kui ajutisse hädaabinõusse. See peab saama sõjapidamise lahutamatuks osaks. Infohaldus tuleb muuta süsteemi täieõiguslikuks lüliks samamoodi kui näiteks kasvõi relvade puhastamine, mis on sõjaliste operatsioonide käigus loomulik tegevus. Infohaldurid peavad kuuluma nüüdisaegsete staapide isikkoosseisu hulka ja kogu staabile tuleb õpetada infoga säästlikku ümber käimist. (Leonhard 2007, 154) 

Kindral Ants Laaneots (Laaneots, 2006) on andnud eesti sideväelaste tegevusele augustikriisi ajal järgmise hinnangu: “Kogu putšiaegne sidetegevus näitas tegelikult, kui maha jäänud oli terve Nõukogude armee side ja kui primitiivne ning absoluutselt ilma sidealase väljaõppeta oli dessantpolk. Kasutada sõjaväesidet täpselt samuti nagu tsiviilsidet, jättes arvestamata elektronvõitlusvahendite olemasolu ja võimalused – see paneb hinnangu kogu nende juhtimistasemele. Vahenditega, mis Eestis tollal kasutada oli, oleks võinud kustutada kogu nende raadioside. Ja Pihkva dessantdiviisi raadioside segamine oli tegelikult moment, kui Eesti avaldas ikka reaalselt vastupanu, halvates ründajate käsuliini konkreetse operatiivse tegevusega.” 

David Owen kirjutab oma raamatus: „Kõige vapramad ja edukamad spioonid suudavad koguda hulga väärtuslikku teavet, veelgi tõhusamalt võimaldab seda hankida tänapäeva moodne tehnika. Ent selle teabe tõeline väärtus ilmneb vaid õige analüüsi abil. Kahjuks jääb sellisest analüüsist tihti vajaka, kuna peakorterid on kas liiga ettevaatlikud või kahtlustatavad ning seetõttu ei hinnata luureandmeid alati kuigi adekvaatselt. Spionaažiajalugu kubiseb juhtumitest, kus täpne teave läheb võimulolijate varasemate arusaamadega vastuollu ning seetõttu seda lihtsalt ei usuta ega arvestata.“ (Owen 2009, 127) 

Kasutatud kirjandus:

Elektroonilise võitluse käsiraamat, (2007), Tallinn: Kaitseväe Side- ja Infosüsteemide Väljaõppe- ja Arenduskeskus

Karits, H., Jõgiaas, A. (2012) Leegitseval piiril. Tallinn: MTÜ Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

Laaneots, A. Intervjueerija Jõgiaas, A., Helisalvestis. Tartu, 07.03.2006.a

Leonhard, R. (2007) Sõjapidamisprintsiibid infoajastul. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia-kirjastus.

Owen, D. (2009)  Spionaaž. Tallinn: Koolibri

Savisaar, E. (2004) Peaminister, Eesti lähiajalugu 1990 – 1992, Tartu: Kleio

Savisaar, E., Jõgiaas, A. (1992) Intervjueerija Saarna, A., Helisalvestis (Raadiosaade „Piirist piirini“), Tallinn, Vikerraadio 07.05.1992

 

 

 

 

 

 

 

 

 

8.

Peale augustisündmusi teatati Eesti valitsusele ja piirivalve juhtkonnale, et kasutati elektroonilisi meetmeid Pirita Teletorni ründavate Pihkva Dessantdiviisi vastu. Kahjuks on see nii, et „olukordades, kus teave õigete inimesteni jõuab, ei pruugita seda vääriliselt hinnata.“ (Owen 2009, 14)

 

Eesti valitsuse ministrid andsid mõni päev peale augustiputši pressikonverentsi ajakirjanikele ja isegi selleks ajaks ei suutnud nad veel taibata tegelikult toimunut. Tõesti väga raske on aru saada ja uskuda, et Eesti väike siderühm suutis võimsa nõukogude sõjaväe ainukese  nõrga  koha, nende „Achilleuse kanna" üles leida ja just seda rünnata. Raivo Linnas on sellest pressikohtumisest kirjutanud järgmiste sõnadega: „Ründajate pikaldane  tegutsemine oli ministrite hinnangul tingitud sellest, et nad ei taibanud kohe, kus asub teletorni tuum.“ (Linnas 1991)

Eesti riigi taasiseseisvumisel omab väga suurt tähtsust Balti vabariikide vaheline sidealane koostöö. Eriti aktiivne ja igapäevane oli infovahetus Eesti ja Leedu valitsuste vahel. Samuti olid meil väljatöötatud prioriteetsed tegevusvaldkonnad, mida üks või teine riik teostas, ning paroolid ja leppetekstid sündmustest teatamiseks jne. Sarnaseid kokkulepitud märksõnu kasutasid omavahelise raadioside pidamisel ka Balti riikide peaministrid. Augustikriisi ajal olime liitlased samuti Vene NSV juhtidega ning see lisas tugevasti lootust demokraatlike jõudude võidule.

Kasutatud kirjandus:

Linnas, R. (1991) „Teletorn pidas lõpuni vastu.“ Postimees, 24. August 1991, Nr 191 (191) lk  3.

Owen,D. (2009)  Spionaaž. Tallinn: Koolibri

 

 

 

 

 

 

 

 

7. 1991. aasta augustiputši finaal Tallinnas

Pingeline olukord Tallinna Teletorni juures kestis terve 21. augusti 1991.a  päeva ja kell 16:15 saabus lisaks veel 5 autot relvastatud sõjaväelastega ja sõiduk ohvitseridega.  Lõpuks kell 17:50 edastati lõpetamise käsud.

 

Kell 17:50 annab Pihkva Dessantdiviisi komandör Tallinna Teletorni juures asuvatele väeüksustele uued korraldused. Esmalt toimub segamine, aga siis saab Eesti Valitsuse Sidekeskus aru, et tegu on vajaliku teabe edastamisega ja segamine lõpetatakse.

Kindrali korraldused: "kell 19 õhtusöök, kell 21 käsu saamine ja kell 22 on liikumise alustamine."

 

 Savisaar kirjutab: „Aadu Jõgiaas: “Kõrgemad sõjaväelased teatasid raadioside kaudu dessantnikele, et putš on läbi. Siis kontakteerusid nad mereväe sidekeskuse kaudu Moskvaga ja said kinnituse, et asi on lõppenud – nad olevat riigireeturid ja peavad oma kola kokku panema ning õhtul tagasisõitu alustama. Sõjaväelasteni jõudnud info on ka linti võetud. Keegi ohvitser küsib: “Kas tõesti koju tagasi? Jah, koju tagasi.“ (Savisaar 2004, 679) 

 

  

                                                                    Jah, tõesti tagasi!

Eesti raadioluure- ja segajate meeskonna ruumis kostub telerist ETV Moskva korrespondendi Heimar Lengi hääl, mis räägib sealsest olukorrast. Samaaegselt on kuulda ärasõidule asuvate dessantväelaste  raadioside.

 

Kasutatud kirjandus:

            Savisaar, E. (2004) Peaminister, Eesti lähiajalugu 1990 – 1992, Tartu: Kleio

 

 

 

 

 

 

 

 

6. Mõningad 21. augustil 1991. aastal Tallinnas toimunud elektrooniline lahingu episoodid

 

 

                 Aktiivne elektrooniline rünnak Pihkva Dessantdiviisi vastu kestis ca 3 tundi.

 

Radistid on õnnetud – mis nüüd edasi teha? Isegi kohapeal kasutati suhtlemiseks viipekeelt.

 

Peale mitu tundi kestnud lahingut võimaldasime neil veidi infot vahetada, aga abi küsimise blokeerisime.

Toompea lossis asunud lühilainesegajal tegutsesid Aadu Jõgiaas, Jüri Kala ja Tarmo Ränisoo ning ultralühilainesegajate operaatoriteks olid Lembit Kullmar, Hellar Pagi, Viktor Repponen, Meelis Tellmann ja Tarmo Tölp. (Karits, Jõgiaas 2012)

Kasutatud kirjandus:

Karits, H., Jõgiaas, A. (2012) Leegitseval piiril. Tallinn: MTÜ Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

 

5. Elektrooniline võitlus

 [Tallinna] Teletorni ründamine oli Nõukogude armeel hoolikalt kavandatud. Kõik rünnakuüksused liikusid sünkroniseeritult ja varem koostatud plaane järgides. Operatsiooni planeerijad Pihkva dessantdiviisi staabist ei osanud karta, et allüksustega võib side ootamatult ja täielikult katkeda. Ent see ometi juhtus ja dessantdiviisi komandöril ei olnud seejärel enam olukorrast ülevaadet ning ta ei saanud anda rünnakukäsku. Aktsioonis osales neil kolm üksust: erirühm torni vallutamiseks, soomukite grupp ja autodel dessantlased. (Karits, Jõgiaas 2012)

Toompea Sidekeskuse märkmed 21.08.1991.a. kell 05:45kuni 07:10, kui nõukogude sõjaväelased siirdusid lühilaine sagedustele. 

21. augustil kell 05:55 katkestas Nõukogude sõjaväesagedustel püsinud raadiovaikuse Pirita teletorni juurest venekeelne kõneedastus meetodiga tulnud teade “Me oleme kohal”. Tondil asuvas juhtimispunktis asus seejärel isiklikult sidet pidama Pihkva dessantdiviisi Tallinnas viibinud kõrgeim komandör, kes käskis “kohapealsest olukorrast” ette kanda.

Valitsuse sidekeskuse juht pidi edasise tegevuse suhtes ise otsustama ja tegema seda kohe, sest puudus igasugune võimalus kiiresti konsulteerida peaministri või riigiministriga. Sidekeskusest anti käsk “alustada segamist”, mille tulemusena katkes Pihkva dessantdiviisi väeüksuste omavaheline raadioside.

 

Rünnakuüksused on asunud Tallinna Teletorni vallutamiseks positsioonidele ja Tondil asuvas sõjaväeosast nõuab operatsiooni juht endale ülevaadet olukorrast. Selle peale asutakse talle salastatult olukorrast ette kandma, aga see ei õnnestu, sest Eesti elektroonilised segajad on asunud tegevusse ja Nõukogude Armee side on täielikult blokeeritud.

Dessantdiviisi radistid kasutasid side loomiseks kõiki kokkulepitud kanaleid ja nende käsutuses olevaid raadiosidevahendeid, kuid igal sagedusel suutis Eesti poole segaja Tabasalus [valiksegamisega] nende raadiosaatjate signaale segada. [Seejärel siirdusid nad lühilaine astmikku, kuid sealgi asuti neid segama Toompea sidekskuse raadiosaatjaga.] Nõukogude armee radistidel oli tegelikult küll päris hea väljaõpe, kuid seni ei olnud nad osalenud reaalses sõjategevuses. Ent nüüd olid nad äkki sattunud olukorda, kus miski õpitu enam ei toiminud. Õppustel olid nad sageli harjutanud, et häirete tekkimisel minnakse teisele kanalile ja tavaliselt side taastub, [kuid nüüd seda ei juhtunud]. Tallinnas aga peeti nendega elektroonilist sõda selle sõja kõikide reeglite alusel, mida nad loomulikult ei oodanud ega osanud näha ka endi jaoks mõnda tõhusat väljapääsu varianti ootamatult tekkinud olukorrast. Lõpuks olevatki pandud Tallinna teletorni ja Tondil asunud staabi vahel liikuma teateid edasi-tagasi toimetav virgats. (Karits, Jõgiaas 2012) 

Seega, 21. augusti 1991. aasta varahommikul alustati rünnakut Pirita Teletorni hõivamisele asunud väeüksuste juhtimissüsteemide vastu ja katkestati Nõukogude Armee väejuhatuse sidevõrgus[1] nendele kõrgemalt poolt tulevad korraldused - juhtimised ära. Loomulikult kaasnesid sellega elektroonilise sõja kommunikatsioonilahingud informatsiooni füüsilise ülekande sfääris, nii ultralühilaine kui  lühilaine sagedusalades.

Lisaks  saavutas Eesti pool  üllatusliku  elektroonilise rünnakuga mitmeks tunniks täieliku infoülemvõimu[2] rünnakule asunud  nõukogude armee väeüksuste üle ja võites sellega väärtuslikku aega. Tollane peaminister Edgar Savisaar: „Rünnak minetas hoo, enne kui see jõudis õieti alatagi. Esialgu saabus masti piirama veoautotäis sõdureid, seejärel jõudis kohale soomustransportööride kolonn ning lõpuks veel terve jalaväeüksus.“ (Savisaar 2004, 673)

Kasutatud kirjandus:

Karits, H., Jõgiaas, A. (2012) Leegitseval piiril. Tallinn: MTÜ Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

Savisaar, E. (2004) Peaminister, Eesti lähiajalugu 1990 – 1992, Tartu: Kleio

                                                                                                                                   

 

 

---

[1] väejuhatuse sidevõrk – Definatsioon: sidevõrk, mis ühendab mingit juhtimistasandit mõne või kõigi alluvate tasanditega käsutamiseks või juhtimiseks

 

 

[2] Infoülemvõim (information superiority - võime/võimekus koguda, töödelda ning edastada katkestamatut infovoogu, samal ajal takistades vastasel teha sedasama.

 

4. NSVL armee ründab Eesti Vabariiki

NSV Liidu armee elektrooniline rünnak Eesti Vabariigi vastu algas 20. augustil 1991. Mööda Tallinna erinevaid piirkondi sõitis ringi spetsiaalne nõukogude armee raadioseadmetega varustatud sõiduk ja katsetas side- ja infosüsteeme, [tõenäoliselt] teostas sideluuret, mille abil kogus luureteavet  ning ühtlasi harjutas elektroonilist segamist. Nende rünnak toimus Eesti Kodukaitse raadiovõrgu sidetegevuse suhtes. See oli otsene elektroonilise sõja algus.  Võimalik, et sellise elektroonilise segamisega taheti kontrollida, kas Eesti omab mingeid elektroonilisi vahendeid enda kaitseks ja võtab tarvitusele vastu meetmeid. (Karits, Jõgiaas 2012)

Nõukogude Armee kasutas Eesti vastase elektroonilise segamise variandina valiksegamist (spot jamming), mis on teatud kanali või sageduse segamine. See oli tol ajal kõige lihtsam ja levinum raadiosageduse (kanali) segamise meetod. Hiljem on võetud segamiseks kasutusele keerulisemad tehnoloogiad. (Herskovitz, D. 1998)  

Samal ajal teostasid  nõukogude vägede sõjaväelased lahinguluuret[1] Toompeal. Intervjuus Ain Saarna küsis: „Edgar Savisaar, kas oli ka Toompeal näha nö punaarmee ründe salku? Seal olid küll tankitõkked jaanuari kuust juba maas, aga kas ka teatavat luuretegevust märgata oli.“ Savisaar: „Luuresalku oli märgata küll. Meie piirivalvemehed rääkisid sellest, et kui nemad tegid meie kaitse ettevalmistusi, ... siis teisel pool liikusid tegelikult väikesed grupid sõjaväelasi, kes jälgisid meid ja meie omakorda siis jälgisime jälle neid.“ (Savisaar, Jõgiaas 1992)

20. augusti 1991.a hilisõhtul võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest.“[2]

Peale iseseisvuse väljakuulutamist 20. 08. 1991. aastal on Eesti Vabariigi näol tegemist formaal – juriidiliselt iseseisva riigiga, kes on konstitutsiooniliselt väljaspool Nõukogude Liitu olev. (Savisaar 2004, 684, 685)

Umbes samal ajal vaikisid täielikult Nõukogu Armee sidesüsteemid. Esialgu arvasime, et nad leppisid Eesti taasiseseisvumisega ja augustiputš on sellega lõppenud. Kuid me eksisime! Tegelikult kasutasid nad raadiovaikust, et meie võimalikku sideluuret petta ning samas valmistusid rünnakuks.

Kasutatud kirjandus:

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus (1991), Eesti riiklikust iseseisvusest, Tallinn (RT 1991, 25, 312) Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/akt/13071519, 15.07.2013

falseHerskovitz, D. (1998)  A sampling of EW Jammers, Journal of Electronic Defense21.9 (Sep 1998): 57-63. Kättesaadav: http://search.proquest.com/pqrl/docview/206594063/fulltext/13F4809A5CC1564B24E/7?accountid=10768, 15. 07. 2013

Karits, H., Jõgiaas, A. (2012) Leegitseval piiril. Tallinn: MTÜ Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

Savisaar, E. (2004) Peaminister, Eesti lähiajalugu 1990 – 1992, Tartu: Kleio

Savisaar, E., Jõgiaas, A. (1992) Intervjueerija Saarna, A., Helisalvestis (Raadiosaade „Piirist piirini“), Tallinn, Vikerraadio 07.05.1992

 

---

[1] Lahinguluure – combat intelligence Definatsioon: vaenlast, ilmastikku ja maastiku geograafilisi iseärasusi puudutavad luureandmed, mida ülem vajab lahinguoperatsioonide planeerimisel ja elluviimisel.

[2] Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus (1991), Eesti riiklikust iseseisvusest, Tallinn (RT 1991, 25, 312)