1991. AASTA AUGUSTIS TOIMUNUD INFOOPERATSIOONIDE ANALÜÜS 

Keskendume alljärgnevalt infosõja operatsioonidele, mida Eesti Vabariigi valitsus kasutas 19. – 21. augustil 1991. aastal Tallinnas Nõukogude Liidu sõjaväe vastu.  

Savisaar: „ Kui ma õieti mäletan, siis sai raadiosidekeskus loodud kuskil juunikuus ja tal oli kolm põhilist ülesannet. Esimene oli tagada Baltikumi riikide valitsuste vaheline side. Leedus oli ka niisugune moment, kus kogu side lõigati ära ja valitsus osutus täiesti abituks. Nüüd oli meil vaja korraldada side nii Balti riikide peaministrite kui valitsuste vahel ja võin öelda, et alates 19-kümnenda augusti õhtust nii mina kui Leimann ja teised valitsuse liikmed, kellel oli vaja, pidasime Läti ja Leeduga sidet just nimelt raadio kaudu.

Teine eesmärk oli vabariigisisese side tagamine. 19-kümnende õhtul ütlesin ma Vikerraadio eetris välja mõtte: „Küsimus poliitilisest streigist ja kodanikuallumatusest on lähema 24 tunni küsimus. Selleks tuleb valmis olla ka siis, kui meil seda raadio või televisiooni kaudu välja kuulutada enam ei õnnestugi.“ Tähendab, me nägime võimalust, et massiteabevahendid lihtsalt ei ole enam valitsuse ja Ülemnõukogu kontrolli all - seal istuvad juba ohvitserid raadio-teletöötajate asemel - ja selleks puhuks pidi olema võimalus kodanikuallumatust organiseerida. Järelikult oli vaja oma sidevõrku, oli vaja ka sidevõrku maakondadega.

 Kolmas eesmärk oli eetri pealtkuulamine, sõjaväe pealtkuulamine ja vajadusel vaenlase segamine vahenditega, mis meil selleks olid. Sidekeskus oma ülesande ka täitis.“(Savisaar, Jõgiaas 1992)

 Elektroonilise toetuse esmaseks võtteks oli luurepõhine sõda, milleks teostasime põhiliselt sideluuret ehk COMINT. Sideluure on „raadiosideseadmete ja nendest moodustatud raadiovõrkude avastamine, tuvastamine nende asukoha määramine ja raadiokanalites liikuva informatsiooni pealtkuulamine.“ (Elektroonilise võitluse käsiraamat, 2007) Toompea lossis asunud valitsuse salajane sidekeskus oli varustatud mitmekesise raadiosideaparatuuriga, mis võimaldas täita erinevaid ülesandeid.  

Meie kolm sidekeskust kogusid ööpäevaringselt informatsiooni Nõukogude Armee tegevusest, liikumistest jne
Seega Eesti elektroonilise toetuse tegutsemine vastas üldtunnustatud teooriale.  Samuti olime oma raadiotehniliste seadmetega iga hetk valmis alustama juhtimissõda ja elektroonilist sõda  vaenlase väeosade vastu. 

Elektrooniline rünnak

Eesti sideväelased ei reetnud oma putšiaegse tegevusega mitme päeva jooksul, et meil on olemas elektroonilise sõja võimalused ja kasutasid rünnakuks üllatuslikult aega kui seda kõige vähem oodati, millega rikuti ära Nõukogude sõjaväelaste hoolikalt ettevalmistatud operatsioon. Kindlasti oli elektrooniline rünnak Nõukogude Armee rünnaküksustele suureks üllatuseks, mida oligi vaja saavutada.  

Tõesti, Eesti elektroonilise rünnaku tulemusena Pirita Teletorni hõivamine esialgu täielikult seiskus, seejärel muutusid ründajad ettevaatlikuks ja oletasid, et teletorni kaitstakse relvastatult. Nad purustasid kõik esimesel korrusel olevad aknad, et näha kas nende taha on varjunud isikuid. Kindlasti kannatas nende moraalne enesetunne, sest ei olnud teada, milliseid võtteid võib Eesti pool veel kasutada kaitsetegevuseks.

 Elektrooniline kaitse

Eesti Vabariigi valitsusele alluvad sidesüsteemid kommunikatsiooniks strateegiliste objektidega kasutasid ultralühilaine nn 2 meetri laineala, mille jälgimist ja kasutamist ei võimaldanud Nõukogude Armees kasutatav raadiosideaparatuur. Spetsiaalsed nõukogude  „Raadioelektroonilise võitluse väeosad“ oleksid meile ohtlikud olnud, aga sellist väeliiki ei olnud Eestisse sisse toodud.

Elektroonilise toetuse tegevus oli Eesti Vabariigi valitsuse salajase sidekeskuse tegevuse käivitamisest alates sihipärane ja vastas elektroonilise võitluse teooriatele ja valitsuselt saadud ülesannetele.  

Eesti Vabariigi omad strateegilised raadiosidevõrgud olid aktiivsete elektroonilise kaitse

meetmetega (turvaline sagedusala) kaitstud ning selline tegevus vastab samuti elektroonilise võitluse  teooriale. Kõigile Eesti valitsussidega tegelevatele inimestele oli selgitatud, millised võivad olla vaenlase poolt raadiosidele tekkida võivad ohud ja võimalustest nende vähendamiseks.

Elektrooniline rünnak Nõukogude Armee väeüksuste vastu toimus Eesti poolelt üllatuslikult ja õigel ajal, tekitades kaose vastase juhtimisahelas ning takistas edasiste käskluste andmist. Tondi ja Teletorni vaheline raadioside ei toiminud ja rünnakule asunud väeosad olid segaduses ning kaotanud juhitavuse. 

Hiljem [raadio]side salvestusi analüüsides oli selgesti aru saada, et suutsime segada ka dessantüksuste omavahelist sidet teletorni juures. Kirjeldatud situatsiooni loomine on sõjalises mõistes vastase ründamine elektrooniliste sõjapidamis vahenditega, mille tulemusel muutuvad väeüksused juhitamatuks. See oli esimene kord, kui Eesti kasutas elektroonilise sõja võtteid Nõukogude armee vastu ja demonstreeris sellega oma tehnilist üleolekut. (Karits, Jõgiaas 2012) 

„ Kõige hullem olukord,  millesse sõjapidaja võib sattuda, on toosama täielik kaitsetus. Seega, kui tahame vastasele sõjategevusega oma tahet peale suruda, peame tegema ta kas faktiliselt kaitsetuks või panema olukorda, kus see teda suure tõenäosusega ähvardab. Siit järeldubki, et sõjategevuse eesmärk peab alati olema vaenlase relvitustamine või alistamine - nii kuidas kellelegi meeldib seda nimetada.“ (Clausewitz 2004, 31)

Mitmed rahvusvaheliselt tuntud militaarvaldkondade spetsialistid on oma kirjutistes toonud lahingutegevusse väga olulise aspektina  üllatuse: Kindralmajor, tuntud briti sõjaajaloolane ja strateeg J. F. C. Fuller on öelnud: „Üllatus  on iga operatsiooni hing. Üllatuses peitub võidu saladus ja edu võti. Selle lätted saavad alguse inimmõistuse sügavustest ja see suurendab tahte vägevust.“ USA erukolonelleitnant Robert R. Leonhard soovitab oma raamatus: “Vali vastase ründamiseks niisugune aeg, koht ja viis, milleks ta ei ole ette valmistatud.“ (Leonhard 2007, 157)

Üllatusprintsiip kuulub nende sõjapidamis printsiipide hulka, mis infoajastul kehtima jäävad. Õigupoolest hakkab see printsiip, nagu ka säästlikkusprintsiip, mängima varasemast tunduvalt 

olulisemat rolli. Tulevastes konfliktides hakkab tehniline üllatus koos taktikalise üllatuse klassikaliste rakendusviisidega mängima üha tähtsamat osa.  (Leonhard 2007, 158)

Arvestades kirjutatud argumente oli Eesti poolne Nõukogude Armee ründamine sõjapidamine NSV Liidu vastu. Sellega kaitsti eelmisel õhtul Eesti Ülemnõukogu poolt ennast iseseisvaks kuulutanud Eesti Vabariiki.  

19. – 21. augustil 1991.a. Pihkva Dessantdiviisi Tallinnas toimunud infooperatsioonide  raadiosidet salvestati üheaegselt kahe magnetofoniga. Üks neist asus Tabasalus elektrooniliseks sõjapidamise ja signaaliluure segamiseks kasutatava seadme juures. Teine magnetofon salvestas pidevalt Toompea sidekeskuses ja valves olijad kontrollisid tihti linti tagasi kerides salvestuses olevat teavet. Nendel augustikriisi päevadel ei kuulanud mitte keegi tervikuna neid salvestusi, ega analüüsinud kogutud luureteavet. Alles poolaastat hiljem kuulas Vikerraadio juht Ain Saarna kõik kolme ööpäeva jooksul salvestatud magnetofoni kassetid üle ja koostas seejärel nende audio materjalide alusel 07. mail 1992.a eetris olnud raadiosaate „Piirist piirini“, kuhu olid külalisteks kutsutud Edgar Savisaar ja Aadu Jõgiaas. (Savisaar, Jõgiaas 1992)

Kuid infoajastu sõjapidamise arenedes ei saa infohaldusesse enam suhtuda kui ajutisse hädaabinõusse. See peab saama sõjapidamise lahutamatuks osaks. Infohaldus tuleb muuta süsteemi täieõiguslikuks lüliks samamoodi kui näiteks kasvõi relvade puhastamine, mis on sõjaliste operatsioonide käigus loomulik tegevus. Infohaldurid peavad kuuluma nüüdisaegsete staapide isikkoosseisu hulka ja kogu staabile tuleb õpetada infoga säästlikku ümber käimist. (Leonhard 2007, 154) 

Kindral Ants Laaneots (Laaneots, 2006) on andnud eesti sideväelaste tegevusele augustikriisi ajal järgmise hinnangu: “Kogu putšiaegne sidetegevus näitas tegelikult, kui maha jäänud oli terve Nõukogude armee side ja kui primitiivne ning absoluutselt ilma sidealase väljaõppeta oli dessantpolk. Kasutada sõjaväesidet täpselt samuti nagu tsiviilsidet, jättes arvestamata elektronvõitlusvahendite olemasolu ja võimalused – see paneb hinnangu kogu nende juhtimistasemele. Vahenditega, mis Eestis tollal kasutada oli, oleks võinud kustutada kogu nende raadioside. Ja Pihkva dessantdiviisi raadioside segamine oli tegelikult moment, kui Eesti avaldas ikka reaalselt vastupanu, halvates ründajate käsuliini konkreetse operatiivse tegevusega.” 

David Owen kirjutab oma raamatus: „Kõige vapramad ja edukamad spioonid suudavad koguda hulga väärtuslikku teavet, veelgi tõhusamalt võimaldab seda hankida tänapäeva moodne tehnika. Ent selle teabe tõeline väärtus ilmneb vaid õige analüüsi abil. Kahjuks jääb sellisest analüüsist tihti vajaka, kuna peakorterid on kas liiga ettevaatlikud või kahtlustatavad ning seetõttu ei hinnata luureandmeid alati kuigi adekvaatselt. Spionaažiajalugu kubiseb juhtumitest, kus täpne teave läheb võimulolijate varasemate arusaamadega vastuollu ning seetõttu seda lihtsalt ei usuta ega arvestata.“ (Owen 2009, 127) 

Kasutatud kirjandus:

Elektroonilise võitluse käsiraamat, (2007), Tallinn: Kaitseväe Side- ja Infosüsteemide Väljaõppe- ja Arenduskeskus

Karits, H., Jõgiaas, A. (2012) Leegitseval piiril. Tallinn: MTÜ Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

Laaneots, A. Intervjueerija Jõgiaas, A., Helisalvestis. Tartu, 07.03.2006.a

Leonhard, R. (2007) Sõjapidamisprintsiibid infoajastul. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia-kirjastus.

Owen, D. (2009)  Spionaaž. Tallinn: Koolibri

Savisaar, E. (2004) Peaminister, Eesti lähiajalugu 1990 – 1992, Tartu: Kleio

Savisaar, E., Jõgiaas, A. (1992) Intervjueerija Saarna, A., Helisalvestis (Raadiosaade „Piirist piirini“), Tallinn, Vikerraadio 07.05.1992