Eesti elektrooniline sõda 1991. aasta augustis

Peale 1991. aasta jaanuaris Leedus toimunud sündmusi alustas Eesti peaminister salajasi ettevalmistusi riigi täiendavaks kaitsmiseks. Üheks selliseks sammuks oli valitsuse salajaste töögruppide moodustamine. Raadioside töögruppi kuulusid Priit Andevei Tuletõrjeametist, Aadu Jõgiaas, kes oli Eesti Piirikaitse sideteenistuse ülem ja Arvo Kallaste, kes esindas Eesti Raadioamatööride Ühingut. Peaminister andis sellele töögrupile ülesande tagada valitsusele alternatiivne raadioside rahvusvaheliste organisatsioonidega, Balti riikide valitsustega ja Eesti maakondadega. Samuti andis ta lubaduse “viimseni kaitsta Toompea lossi”, millest tulenevalt otsustati peamine sidekeskus rajada Toompea lossi ning abistavad struktuurid paigutada erinevatesse kohtadesse üle vabariigi. Töögrupi sees jaotati omavahel tegevusvaldkonnad, pärast seda oli igal grupi liikmel õigus iseseisvalt tegutseda ja otsuseid langetada. (Karits, Jõgiaas 2012)

 Omavahel grupi liikmed enam mitte kunagi valitsuselt saadud ülesande detailide üle ei arutlenud, sest selline tegevus oli kriminaalkorras karistatav.[1] Nõukogude üksikutel vabariikidel puudusid volitused võtta vastu seadusi vastuolus nõukogude seadusega. (Oll, 2004)

 Ülesande luua Tallinnas Toompea lossis Eesti Vabariigi valitsuse salajane sidekeskus edaspidi „sidekeskus“ ja see tööle rakendada sai Aadu Jõgiaas, kes tegeles selle tegevusega ainuisikuliselt. Taolise mitte institutsioonilise struktuuriüksuse loomiseks ei andnud  mitte keegi materiaalseid vahendeid. Võimalikuks osutus kasutada ainult Eesti Kodukaitse ja piirivalve teenistusraadiojaamu. Lisaks kehtis Eestis veel NSV Liidu Sidemäärus, mille alusel oli selline raadiosidealane tegevus keelatud.[2] Seega osutus võimalikuks ainult illegaalne tegevus sellise sidekeskuse rajamiseks. Sularaha eest osteti Pihkva dessantdiviisi ladudest täiesti uut, veel pakendis militaarset sidetehnikat. ALMAVÜ[3] Põlva Tehnika- ja Spordiklubi kollektiivraadiojaama tehnika ja varustuse omanik oli Aadu Jõgiaas, kes andis kõik selle Toompeale rajatavasse sidekeskusesse. Vajaminevad antennid ja kogu vajaminev varustus seati kokku ette Põlva piirivalve sideteenistuse kasutusse antud ruumides. Kaitseliidu Põlva maleva liige, elektroonika spetsialist Olavi Tomson valmistas riigi kaitsmiseks kiirkorras ette mitmesugust tehnikat – raadiojaamu, signalisatsiooniseadmeid, automaatselt signaale edastavaid majakaid jms. Ettevalmistuste järel viidi Põlvast terve autokoorem tehnikat Toompea lossi. (Karits, Jõgiaas 2012)

Põlva Teeninduskooperatiiv „Taka“ poolt anti  rajatava sidekeskuse kasutusse kümme just komplekteeritud digitaaltehnoloogial baseeruvat ultralühilaine raadiojaama, mis leevendas mingil määral raadiosidevahendite nappust.

Tallinnas Toompea lossi viimasel korrusel oli valitsuse poolt salajase sidekeskuse tarbeks eraldatud kahest ruumist koosnev kompleks, kust oli hea ligipääs lossi katuste all olevatesse ruumidesse. Kohale toodud töölaudadele seati raadiosideseadmed selliselt, et kogu aparatuuri kompleksi oleks võimeline teenindama üks raadiovahis olev isik. Kõik raadiosideks vajalikud antennid asusid Toompea lossi katuse all ja mitte ükski neist ei olnud väljapoolt nähtav.

 

                                        Betoonplokkidest müür Toompea lossi kaitseks

Alates 10. juulist 1991.a  tegutses Toompea lossis ööpäevaringselt Eesti Vabariigi valitsuse salajane sidekeskus, mis oli raadioside abil koostöövõimeline kõigi olemasolevate jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tuletõrjeameti ja nende sidekeskusega, kiirabi, tolli ja isegi Nõukogude armee üksustega. Iseseisvad sidevõrgud loodi strateegiliselt tähtsate objektidega nagu Raadiomaja, Pirita saatekeskus, Eesti Energia, loomulikult Kodukaitse ning Eesti piirivalve üksustega. Lisaks tegutses  raadioamatööride abil kõiki Eesti maakondi haarav sidevõrk ja salajasse tegevusse kaasatud raadioamatööride sidevõrk. Samuti oli sidevõrk koheselt kasutatav [kommunikatsiooniks]  Leedu parlamendihoones asuva sidekeskusega  ja Riias paiknevate Läti valitsuse kontaktisikutega. (Karits, Jõgiaas 2012)

Toompea lossi sidekeskuses teenisid piirikaitse vabatahtlikud ajateenijad, siderühma ülemana Tarmo Ränisoo ja Jüri Kala. See siderühm oli ühtlasi esimene tänapäevane Eesti riigi militaarne sidestruktuur. Rohkemate sideväelaste ettevalmistamiseks puudusid tollal ressursid ja ka otsene vajadus. (Karits, Jõgiaas 2012)

 Teenistuses olevad sideväelased pidasid ööpäevaringset raadiovahti ja nende põhiliseks ülesandeks oli esmalt signaaliluuret teostada.[4]  1991. aasta augustis oli Eesti Vabariigi valitsuse salajane sidekeskus võimeline teostama  ööpäevaringselt sideluuret sagedusalas 20 khz kuni 500 Mhz, fikseerima ja salvestama kuuldud sideülekandeid.

Seega Eesti Vabariigi valitsuse poolt valmistuti 1991. aastal  tavatuks sõjaks - unconventional warfare (UW), mille definatsiooniks on: sõjaline tegevus sissijõudude kaudu või koos nendega, et võimaldada ... okupatsioonivõimule survet avaldada, teda häirida või ta kukutada.

 Vajadusel rahvusvaheliste organisatsioonidega sideloomiseks  kontakteeruti välismaal elavate raadioamatööridega ja lepiti nendega kokku võimaliku  kaasabi suhtes (paroolid, sagedused, kutsungid jmt.) Sellega olid täidetud valitsuse poolt sidekeskusele antud esmased ülesanded.

Esimese maailmasõja aegu võeti sõjategevuses kasutusele raadiosideseadmed ja peagi selgus eksperimenteerimiste käigus tõsiasi, et raadiosaatjate asukohta on võimalik suhteliselt lihtsalt tuvastada.  (Juniper, 2004) 

Toompea lossi sidekeskus vältis aktiivset eetritegevust raadiosaatjatega st vahis olijatele oli antud korraldus raadiovaikuseks, et võimalikult minimaliseerida loodud salajasest struktuurist teadjate ringi ja vältida Tallinnas ning ümbruses asuvate NSV Liidu raadiopeilingaatorite poolt sidekeskuse asukoha tuvastamist. Raadiovaikuse mõiste on maailmas ammu tuntud.

Loomulikult ei olnud sidekeskus varustatud kõrgtehnoloogiliste seadmetega, mille abil oleks suudetud jälgida Nõukogude sõjaväe krüpteerituid teateid, vaid keskenduti eetris kasutatavate sageduste, tööliikide, kutsungite jm fikseerimisele. Selle teabe alusel koostati käsitsi pidevalt täiendatav andmebaas Tallinna linnas ja ümbruses kasutatavate raadiosaatjate kohta, kuid kõikide kasutatavate seadmete identifitseerimiseks ei olnud reaalseid võimalusi.

 Kasutatud kirjandus:      

Graham, C., Kiras, J. (1995) Intelligence and peacekeeping: Definitions and limitations, Peacekeeping & International Relations, 24. 6, Nov 1995 : 3. Kättesaadav : http://search.proquest.com/docview/234503949/13F380E7C884459988B/30?accountid=10768,  12. 07. 2013

Juniper, D. (2004)  THE FIRST WORLD WAR AND RADIO DEVELOPMENT,  History Today54.5 (May 2004): 32-38.  Kättesaadav: http://search.proquest.com/docview/202817571/fulltext/13F3D79659E27B0A96E/50?accountid=10768, 13.08. 2013

Karits, H., Jõgiaas, A. (2012) Leegitseval piiril. Tallinn: MTÜ Eesti Kodukaitse Ajaloo Selts

NSV Liidu Sidemäärus, (1983) NSV Liidu Ministrite Nõukogu 27. Mai 1971.a. määrusega nr 316 (koos NSV Liidu Ministrite Nõukogu 8. Septembri 1978.a. määrusega nr 752 sisse kantud muudatustega), Tallinn: „Bit“

 

---

 1]  Eesti NSV Kriminaalkoodeks § 62. Kodumaa reetmine (1) Kodumaa reetmise. s. o. teo eest, mille NSV Liidu kodanik on tahtlikult toime pannud NSV Liidu suveräänsuse, territoriaalse puutumatuse või riikliku julgeoleku ja kaitsevõime kahjustamiseks ülemineku eest vaenlase poole, spionaaži eest, riikliku või sõjasaladuse väljaandmise eest välisriigile, ... või vandenõu eest võimuhaaramise eesmärgil, - karistatakse vabadusekaotusega kümnest kuni viieteistkümne aastani ühes vara .konfiskeer imise ja asurniselesaatrniseg a kahest kuni viie aastani või ilma asumiselesaatmiseta, või surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega.

§ 75. Banditism. Relvastatud bande organiseerimise eest riiklikule või ühiskondlikule ettevõttele, asutusele, organisatsioonile või üksikisikule .kallaletungirnise eesmärgil, samuti osavõtu eest sellisest bandest või selle poolt toimepandavast kallaletungist - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni viieteistkümne aastani ühes vara konfiskeerimise ja asumisele saatmisega kahest kuni viie aastani või ilma asumisele saatmiseta, või surmanuhtlusega ühes vara konfiskeerimisega.

 [2] NSV Liidu Sidemäärustik :  6. Lubade väljaandmine ettevõtetele, organisatsioonidele ja asutustele iga liiki raadiosaatevahendite ja kõrgsagedusseadeldiste ehitamiseks, ülesseadmiseks ja ekspluatatsiooniks, töösageduste ja kutsungite määramine, samuti nende kasutamise kontrollimine toimub sätestatud korras NSV Liidu Sideministeeriumi ja liiduvabariikide sideministeeriumide poolt.

 NSV Liidu kodanikud, samuti välismaa ettevõtted, organisatsioonid, asutused ja kodanikud ning  NSV Liidu piirides asuvad kodakondsuseta isikud võivad sidevahendeid ehitada, üles seada ja kasutada ainult NSV Liidu Sideministeeriumi loal.

 [3] ALMAVÜ - Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing, paramilitaarne organisatsioon

[4] Signaaliluuret tähistatakse lühendiga SIGINT (Signals Intelligence) ja  jaguneb sideluureks  (COMINT) ja elektrooniliseks luureks (ELNIT). Signaaliluure kogub erinevat elektroonilist teavet, kuid sideluure kogub andmeid otsese side pealtkuulamisega. Elektroonilise luure ülesandeks on näiteks radarite, kajaloodide jt elektroonilist energiat kiirgavate allikate tuvastamine ja analüüs. (Graham, Kiras) 1995)