3. Võitlus algab

Valitsuse sidekeskuse ülem Aadu Jõgiaas on intervjuus Tiit Karuksile rääkinud järgmist: “Kui soomukid tulid üle Eesti piiri, siis oli meil faktiliselt kohe info Tallinnas – palju neid on, kust nad tulevad. Sest Võrumaal olid mehed teede peal, lugesid üle, kirjutasid numbreid ja kogu see info edastati raadio teel kohaliku maakonna radistile. Ja see maakonna radist edastas selle otse raadio teel Tallinnasse. Nii et see toimus praktiliselt reaalajas. Mõne minutilise hilinemisega saime  sündmustest kuskil Võrumaal juba Tallinnas teada. Tallinnas endas muidugi oli Toompea lossist side olemas  kõigi operatiivteenistustega, sh ka Pirita Teletorni 22. korrusega, Raadiomaja tehnilise poolega jt. Meie side funktsioneeris tol ajal päris hästi.” Tiit Karuks: “Kuidas hakkasid sündmused arenema siis, kui tankid olid jõudnud juba Tallinnasse, ütleme teie sidekeskuse seisukohalt?” Aadu Jõgiaas: “ Me hakkasime kuulma, kui nad olid Kosele jõudnud...  Kui nad saabusid Tallinnasse, siis üks esimesi asju nende sidemeestel oli kontrollida üle  side oma alluvatega. See tähendab, et nad häälestasid korralikult kõik oma raadiokanalid üle ja see andis meile võimaluse teada saada, mis sagedusi nad kasutavad. Täpselt sel ajal häälestasime ka meie oma aparatuurid nende sageduste peale. (Jõgiaas, 2004)

 

Pihkva Dessantdiviisi radistid kontrollivad peale Tallinna saabumist omavahelise raadioside toimimist ja kõik on perfektne.  

 

Tallinna lähiümbruses asuv [elektroonilise sõja pidamiseks ja signaaliluureks loodud] tehniline grupp omas täpselt samasugust raadiojaama, kui oli neil tankidel ja lahingumasinatel. Kui pärast oli vaja neid sagedusi kasutada, siis ühe nupu liigutusega leidis nad alati üles, ükskõik kus kanali peal nad olid. (Jõgiaas 2004)

Valitsusejuht Edgar Savisaar on kirjutanud 19. augusti 1991. aasta õhtust:

 „Ega ma sellel öösel magama saanudki. Pidasin aru veel Leedu peaministri Vagnoriusega ja Läti peaministri  Godmanisega. Side käis raadio teel, sest me ei välistanud, et  ühel hetkel jäävad telefonid tummaks. Raadiojaam paiknes Toompea lossi pööningul. Sellest sai abi ka sõjaväe raadioside pealtkuulamisel ning otsustavatel hetkedel häirimisel. Muidugi saime aru, et samamoodi kuulatakse ka meid pealt, ja püüdsime rääkida rohkem mõistu, kokkulepitud märksõnu kasutades.“ (Savisaar 2004, 653)

Lühilaine amatöörraadiojaam "Efir-M" koos 500 wattist väljundvõimsust omava võimendajaga

 

Valitsuse sidekeskuse töös esines ka mitmeid probleeme. Esimesel raadiovahi päeval kirjutasid valves olijad valitsusele iga tunni järel memo NSV Liidus, Baltikumis, Eestis ja välismaal toimunust ja ülevaate suurimate ringhäälingu raadiosaatjate uudistest, kuid Nõukogude sõjaväeüksuste täiendav Eestisse sisenemine komplitseeris sedavõrd väikese  meeskonna tööd, et kõigeks ei olnud enam aega ja osa sidekanalitest laekuvat informatsiooni salvestati magnetofonile, mida hiljem vajadusel kuulati. Saabuvat teavet oli sedavõrd palju, et enam ei jäänud lihtsalt aega kõige fikseerimiseks. Sellist olukorda on tabavalt kirjeldanud oma raamatus Robert R. Leonhard „Sõjapidamis printsiibid infoajastul“: „Infoajastu sõda kätkeb probleemi, mida sageli nimetatakse "informatsiooni ülikülluseks". Küsimus seisneb selles, et sõdurid ujutatakse lahinguväljal üle teabega, millest suur osa ei ole tarvilik või on valesti ajastatud. Juba enne tõsisemate eksperimentide läbiviimist kahtlustasime niisuguse probleemi olemasolu ning püüdsime selle leevendamiseks välja töötada tõhusamate otsuste langetamise protsessi. Info potentsiaalne üliküllus on skeptikute meelisteema ja seda on juba liigagi ulatuslikult arutatud. Tegelikult ei ole probleem kaugeltki nii tõsine ja seda on võimalik lahendada korraliku väljaõppe ja juhtide koolitusega. (Leonhard 2007, 153)

Kasutatud kirjandus:

Jõgiaas. A. (2004) Intervjueerija Karuks, T., Helisalvestis,  Tallinn, Vikerraadio, 19.08.2004

Leonhard, R. (2007) Sõjapidamis printsiibid infoajastul. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia-kirjastus.

Savisaar, E. (2004) Peaminister, Eesti lähiajalugu 1990 – 1992, Tartu: Kleio