3. Võitlus algab
Valitsuse sidekeskuse ülem Aadu
Jõgiaas on intervjuus Tiit Karuksile rääkinud järgmist: “Kui soomukid tulid üle Eesti piiri,
siis oli meil faktiliselt kohe info Tallinnas – palju neid on, kust nad
tulevad. Sest Võrumaal olid mehed teede peal, lugesid üle, kirjutasid numbreid
ja kogu see info edastati raadio teel kohaliku maakonna radistile. Ja see
maakonna radist edastas selle otse raadio teel Tallinnasse. Nii et see toimus
praktiliselt reaalajas. Mõne minutilise hilinemisega saime sündmustest kuskil Võrumaal juba Tallinnas
teada. Tallinnas endas muidugi oli Toompea lossist side olemas kõigi operatiivteenistustega, sh ka Pirita
Teletorni 22. korrusega, Raadiomaja tehnilise poolega jt. Meie side
funktsioneeris tol ajal päris hästi.” Tiit Karuks: “Kuidas hakkasid sündmused
arenema siis, kui tankid olid jõudnud juba Tallinnasse, ütleme teie sidekeskuse
seisukohalt?” Aadu Jõgiaas: “ Me hakkasime kuulma, kui nad olid Kosele
jõudnud... Kui nad saabusid Tallinnasse,
siis üks esimesi asju nende sidemeestel oli kontrollida üle side oma alluvatega. See tähendab, et nad
häälestasid korralikult kõik oma raadiokanalid üle ja see andis meile võimaluse
teada saada, mis sagedusi nad kasutavad. Täpselt sel ajal häälestasime ka meie
oma aparatuurid nende sageduste peale. (Jõgiaas, 2004)
Pihkva
Dessantdiviisi radistid kontrollivad peale Tallinna saabumist omavahelise
raadioside toimimist ja kõik on perfektne.
Tallinna lähiümbruses asuv [elektroonilise sõja pidamiseks ja
signaaliluureks loodud] tehniline
grupp omas täpselt samasugust raadiojaama, kui oli neil tankidel ja
lahingumasinatel. Kui pärast oli vaja neid sagedusi kasutada, siis ühe nupu
liigutusega leidis nad alati üles, ükskõik kus kanali peal nad olid. (Jõgiaas 2004)
Valitsusejuht
Edgar Savisaar on kirjutanud 19. augusti 1991. aasta õhtust:
„Ega ma sellel öösel magama saanudki. Pidasin
aru veel Leedu peaministri Vagnoriusega ja Läti peaministri Godmanisega. Side käis raadio teel, sest me
ei välistanud, et ühel hetkel jäävad
telefonid tummaks. Raadiojaam paiknes Toompea lossi pööningul. Sellest sai abi
ka sõjaväe raadioside pealtkuulamisel ning otsustavatel hetkedel häirimisel.
Muidugi saime aru, et samamoodi kuulatakse ka meid pealt, ja püüdsime rääkida
rohkem mõistu, kokkulepitud märksõnu kasutades.“ (Savisaar 2004, 653)
Lühilaine amatöörraadiojaam "Efir-M" koos 500 wattist väljundvõimsust omava võimendajaga
Valitsuse
sidekeskuse töös esines ka mitmeid probleeme. Esimesel raadiovahi päeval
kirjutasid valves olijad valitsusele iga tunni järel memo NSV Liidus,
Baltikumis, Eestis ja välismaal toimunust ja ülevaate suurimate ringhäälingu
raadiosaatjate uudistest, kuid Nõukogude sõjaväeüksuste täiendav Eestisse
sisenemine komplitseeris sedavõrd väikese meeskonna tööd, et kõigeks
ei olnud enam aega ja osa sidekanalitest laekuvat informatsiooni salvestati
magnetofonile, mida hiljem vajadusel kuulati. Saabuvat teavet oli sedavõrd
palju, et enam ei jäänud lihtsalt aega kõige fikseerimiseks. Sellist olukorda
on tabavalt kirjeldanud oma raamatus Robert R. Leonhard „Sõjapidamis printsiibid
infoajastul“: „Infoajastu sõda kätkeb probleemi, mida sageli nimetatakse "informatsiooni
ülikülluseks". Küsimus seisneb selles, et sõdurid ujutatakse lahinguväljal
üle teabega, millest suur osa ei ole tarvilik või on valesti ajastatud. Juba
enne tõsisemate eksperimentide läbiviimist kahtlustasime niisuguse probleemi
olemasolu ning püüdsime selle leevendamiseks välja töötada tõhusamate otsuste
langetamise protsessi. Info potentsiaalne üliküllus on skeptikute meelisteema
ja seda on juba liigagi ulatuslikult arutatud. Tegelikult ei ole probleem
kaugeltki nii tõsine ja seda on võimalik lahendada korraliku väljaõppe ja
juhtide koolitusega. (Leonhard 2007, 153)
Kasutatud kirjandus:
Jõgiaas. A. (2004) Intervjueerija Karuks, T.,
Helisalvestis, Tallinn,
Vikerraadio, 19.08.2004
Leonhard, R. (2007) Sõjapidamis printsiibid infoajastul. Tallinn: Eesti
Entsüklopeedia-kirjastus.
Savisaar, E.
(2004) Peaminister, Eesti lähiajalugu 1990 – 1992, Tartu:
Kleio
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar